• Auditiiv-verbaalne meetod
• Totaalne kommunikatsioon
• Kakskeelne õpetusmetoodika
• Viipekeel ja viipekeelne õpetus

AUDITIIV-VERBAALNE MEETOD

Normaalselt kuulvad lapsed õpivad keelt ümbritseva maailma helisid kuulates ja neid tekitades. Nad õpivad loomuliku suhtlemise kaudu, mis ongi auditiiv-verbaalne kommunikatsioon. Kuid ka kuulmiskahjustusega lapsed on võimelised samal
viisil suhtlema õppima, kuigi veidi teisiti ja mitte sugugi nii silmnähtavalt kergelt ja muuseas, nagu seda teevad terved lapsed.

Auditiiv-verbaalne teraapia põhineb teoorial, et isegi minimaalsete kuulmisjääkidega last on võimalik suunata spontaanse verbaalse kõne ja keele tekkele ning arengule.

Kuulmispuudega lapsed saavad õppida keelt kasutama võimendatud kuulmise abiga. Paljud suudavad nõnda omandada ka keele ja saavad suhelda oma vanemate ning kõigi teistegagi kui võrdne võrdsega.
LOE LÄHEMALT

TOTAALNE KOMMUNIKATSIOON

Ükskeelse (oraalse), suulisele kõnele orienteeritud õpetuse kesised tulemused tõid 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul kurtide õpetusse suuna, mida tuntakse totaalse kommunikatsiooni meetodi nime all ning mis praegu on kasutusel enamikes Ameerika Ühendriikide kurtide koolides ning levinud ka mitmel pool mujal maailmas.

Totaalne kommunikatsioon on filosoofia, mis kasutab efektiivselt kommunikatsiooniks ära kõik kuuldelise, käelise ning suulise suhtlemise võimalused. Totaalse kommunikatsiooni meetod hõlmab kõiki võimalikke oraalse, manuaalse ning häälikulise suhtlemise võimalusi. Sinna kuuluvad ka miimika, viiped, lugemine, kirjutamine ning teised vahendid, mis tagavad kommunikatsiooni selguse ning ligipääsetavuse.

1970. aastatel levis meetod ka mitmetes Euroopa maades ning on praegu ilmselt kõige enam kasutatav meetod kurtide õpetamises.

Teistest oraalse õpetuse koolkondadest eristab totaalset kommunikatsiooni see, et õpetaja saadab oma suulist kõnet üksikviibete abil, mis kergendab õpilastele selle suult lugemist. Oma olemuselt on ka totaalne kommunikatsioon ükskeelne (kõnekeelne) meetod, kuna viipekeelest võetud viiped on allutatud kõnekeele süntaksile ning õpilased saavad sellest viibetega saadetud kõnest aru sedavõrd, kuivõrd nad valdavad kõnekeele süntaksi.

Meetodi rakendamisel on täheldatud küll õpilase-õpetaja vahelise suhtlemise hõlbustamist, üksteisest arusaamise olulist paranemist, kuid oodatud progress lugemis-ja kirjutamisoskuse osas jäi tulemata. See on ka ootuspärane, kuivõrd suulise kõne visualiseerimine kurdile lapsele ei tähenda veel seda, et ta seda täies ulatuses mõtestada saab. Kood, mis kurtideni sel teel jõuab, on vaesestatud kood, kuna viibete ja sõnade tähendusväljad ei kattu ning enamus kõnekeele morfeeme (v.a sõnatüved) jääb vahendamata.

Inimene, kes püüab korraga kõneleda ja viibelda, seisab psühholoogiliselt ning füüsiliselt lahendamatu ülesande ees. Kahjustatud on signaali üks pool või mõlemad. Kõnelemise ning viiplemise rütmid on erinevad.

KAKSKEELNE ÕPETUSMETOODIKA

Kakskeelne õpetus annab kurdi lapse elus ja hariduses eluõiguse nii viipekeelele kui eesti keelele.
Kakskeelne õpetusmetoodika lähtub kurtidest kui keelelisest vähemusrühmast ning asetab rõhu mitte puudele, vaid keelele, mis kurtide seas on tekkinud.
Kakskeelne õpetusmetoodika näeb viipekeeles olulist tuge eesti keele paremaks omandamiseks, eriti lugemis-ja kirjutamisoskuse kujundamiseks.
Viipekeele kasutamine õpetuses avardab oluliselt õpilase silmaringi ja teadmiste vahendamine ei takerdu keelebarjäärile.
Heal tasemel viipekeele oskus tagab lapsele arenenud mõistesüsteemi kujunemise.
Kakskeelne lähenemine ei välista kurtide laste kuulmisjääkide ning suulise kõne varast arendamist. Kakskeelse metoodika rakendamine eeldab kodu ja kooli ühistööd. Perekond peab tahtma õppida viipekeelt ning selles keeles lapsega suhelda. Koolis töötavad õpetajad peavad valdama mõlemat keelt.
Viipekeel on kuuljale vanemale võõrkeel ning selle õppimine on pikaajaline.
LOE LÄHEMALT

VIIPEKEEL JA VIIPEKEELNE ÕPETUS

Mis on viipekeel?

Keeled jagunevad tajumise ja produtseerimise viisi põhjal kaheks:kõneldud ja viibeldud keelteks.
Viipekeel toetub nähtavatele signaalidele ja viiplemisele, mille juures osalevad käed, keha, nägu ja viipleja ees olev viiperuum.
Viipekeel ei ole rahvusvaheline keel.
Eesti keel ja eesti viipekeel on kaks iseseisvat keelt.
Eesti viipekeelel on oma viipevara, mis ei ole üksüheses vastavuses eesti keele sõnadega. Eesti viipekeelel on oma grammatika.
Kui üksikuid viipeid kasutatakse eestikeelse kõne saatmiseks, nimetatakse seda viibeldud eesti keeleks (eesti keele üks avaldumisvorm).

Viipekeelt nagu kõnekeeltki võib vaadelda eraldi viipevara (sõnavara) ja grammatika seisukohalt. Eesti viipekeelde tuleb pidevalt juurde uusi viipeid ja vanu kaob käibelt. Palju on sünonüüm-viipeid, esineb ka viibete varieerumist piirkonniti. Need nähtused on omased kõigile elavatele keeltele.

Sageli võetakse viipevara vaatlemisel aluseks kõnekeele sõnavara, arvates, et igale sõnale peab vastama üks viibe. See pole aga nii. Kui kõnelemisel sõnad järjestuvad üksteise taha, siis viiplemisel lisandub veel ees olev viiperuum.
Olulist keelelist teavet vahendab ka viipleja nägu, pilgu suund, pea ning keha asend. Näiteks nägu väljendab küsimust või käsku ning viipleja suhtumist kõneldavasse.
Eesti viipekeele struktuuri esmane kirjeldus toimus 1990. aastate alguses Porkunis (Vahur Laiapea).
Teadmised oma keele kohta aitavad Eesti kurtidel ennast ning oma tegelikke võimalusi paremini määratleda.
Viipekeeled leiavad üha enam ka ametlikku tunnustamist. Europarlament tunnustas oma liikmesmaade viipekeeli 1988. a. juunis.
Eestis korraldavad viipekeele kursusi Eesti Viipekeele Tõlkide Ühing (kõigile) ja Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit (vanematele, pedagoogidele).

Viipekeelne õpetus kasutab õpetamiskeelena viipekeelt.