Kuulmisrehabilitatsiooni programm 2008-2011KReha-programm-2008-2011.pdf
Kuulmisrehabilitatsiooni programm aastani 2011 annab ülevaate kuulmispuudega inimeste hariduse, tööturuteenuste, rehabilitatsiooni ja abivahendite kättesaadavuse olukorrast, probleemidest ja nende lahendamise võimalustest ning võimalikest lahendajatest, samuti meie organisatsioonide arengusuundadest ja koostöövõimalustest.
Programmi väljatöötamiseks kutsuti kokku koostöökoda, mille viiel koosolekul osalesid EKLVLi, Eesti Kurtide Liidu, Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooni EKNO, Eesti Implantaadilaste Seltsi, Eesti Vaegkuuljate Ühingu, Pimekurtide Tugiliidu, Tallinna Heleni Kooli ja Eesti Viipekeeletõlkide Ühingu esindajad. Koosolekutel arutati põhjalikult läbi töörühmades ette valmistatud temaatilised osad ning ühtlustati tervikuks.
Võrreldes eelmiste programmidega on mõndagi paremuse poole muutunud: näiteks viipekeele tõlketeenuse osas on rõõmustav viipekeele kui iseseisva keele tunnustamine 2007. aasta 1. märtsil jõustunud Keeleseaduses, samuti Tartu Ülikoolis käivitunud tõlkide koolitamise õppekava, mis peaks lähiaastatel leevendama tõlkide põuda. Kuid endiselt on viipekeelt teaduslikult vähe uuritud ning puuduvad kaasaegsed viipekeele sõnastikud, samuti puudub viipekeele kui esimese keele õpetamise riiklik ainekava.
Hariduse osas tuleb positiivseks pidada erinevate haridusvõimaluste olemasolu: lapsed saavad vastavalt oma võimetele õppida nii eri- kui tavakoolis, kuid erikoolid on vaid Tartus ja Tallinnas. Suureks puuduseks tuleb pidada riikliku kuulmispuudega laste andmebaasi puudumist. See asjaolu takistab muuhulgas koolide töö planeerimist ning võib esineda juhuseid, kus laps ei jõua õigeaegselt sobivasse lasteaeda/kooli. Endiselt on venekeelset eriõpetust võimalik saada vaid Narva Paju Gümnaasiumi eriklassis, suur osa lapsi õpib venekeelsetes tavakoolides või eestikeelsetes erikoolides.
Erikoolide pearaha ei sisalda erivajadusest tingitud lisakulutusi, mistõttu on koolid pidevalt alarahastatud. Endiselt ei ole tavakoolis õppivate kuulmispuudega laste pearaha võrdsustatud erikoolis õppivate kuulmispuudega laste pearahaga.
Rehabilitatsiooniteenuste osas teeb muret, et kõikide abivajajate vajadusi ei suuda praegune kompensatsioonisüsteem rahuldada. Ainuüksi SA TÜK kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonnas oli 2007 aasta lõpuks kuulmisabivahendi järjekorras 773 inimest, mis tähendab, et riik ei suuda tagada sotsiaalhoolekande seadusest tulenevaid kohustusi. Rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavus on maakonniti ja omavalitsuseti väga erinev.
Tänu toetavate teenuste (viipekeele tõlketeenus ja nõustamisteenus) arengule on tunduvalt paranenud kurtide hariduse ja kutseõppe võimalused ja kurtide toimetulek avatud tööjõuturul. Samas puudub usaldusväärne statistika kurtide tööhõive kohta. Ametlikult töötuks registreerujaid on vähe seetõttu, et kurtidele ei maksta töötu abiraha (kuna nad saavad juba pensioni ja sotsiaaltoetusi). Ametlikult töötuks registreerunul on aga võimalik saada tasuta ametikoolitust riigi kulul.
Eakamate kurtide probleemiks on, et puuetega ja pensioniealised kurdid on laiali erinevates hooldekodudes, kus personalil puudub viipekeele oskus ja kurtidel suur suhtlemispuudus.
Koostajate suurimaks sooviks on, et valminud programmi arvestaksid oma tegevuskavades ning reaalsetes toimingutes ka need ametkonnad ja asutused, kelle otsustest otseselt sõltub kuulmispuuetega inimeste heaolu: Haridus- ja teadusministeerium, Sotsiaalministeerium, Rahandusministeerium, Riigikogu sotsiaalkomisjon, kohalikud omavalitsused jt.
Kuulmisrehabilitatsiooni programmi väljatöötamist finantseeris Eesti Puuetega Inimeste Fond.